Ansambel Raju: „Midagi peab päriselt toimuma – mitte keegi ei taha kuulata ‘kvaliteetset tapeeti’.“
Kuidas sündis bänd nimega Raju, mis muusikud sinna kokku koondas ja kuidas leiti ühine muusikaline keel? Piilume muusikamaailma telgitagustesse!
Kuidas teie bänd alguse sai ja kuidas te leidsite ühise muusikalise keele?
Meie bändi esimene keika toimus 22. novembril 2014 Tallinnas Rockstopis. Alguses pidi see olema lihtsalt ajutine projekt ühe akadeemilise maastiku ürituse jaoks, aga nagu elus ikka – ajutised asjad kipuvad vahel kõige kauem kestma. Sealt saadud energia oli selline, et pärast seda polnud enam väga võimalik nägu teha, et "noh, tore projekt oli, aitab küll". Lisaks ühendab meid ka bändi väliselt kuulumine üliõpilaskorporatsiooni Sakala, mis on meid kõvasti kokku sidunud ja aidanud bändi läbi aastate koos hoida. Ühine muusikaline keel tekkis lõpuks üsna loomulikult – mitte koosolekulaua taga protokolli tehes, vaid laval, proovikas ja kogu selle ühise möllu sees.
Millised artistid või bändid on teid kõige rohkem mõjutanud nende stiilide lõimimisel?
Põhilisteks mõjutajateks on olnud Smilers, Terminaator, Elvis Presley, Metallica, Singer Vinger, ZZ Top ja Kolumbus Kris.
Kuidas te valite lood, mida esitada?
Üldiselt valime lood, mis meile endale meeldivad ja mis võiks ka publikule peale minna. Tavaliselt saab valik selgeks proovikas, kas mingi variant gruuvib või mitte. Loos peab olema energia, äratuntavus ja see miski, mis aitab õhtu käima tõmmata. Samal ajal vaatame ka tervikpilti – et kava ei oleks lihtsalt järjestikune hittide paraad, vaid et seal oleks tõusud, kulminatsioonid ja õige dünaamika. Teisisõnu: üritame vältida seda, et õhtu mõjuks nagu "Spotify shuffle" pärast pikka tööpäeva.
Milline žanr töötab live’is kõige paremini ja miks?
Ansambel Raju mängib erinevaid žanreid. Keikat alustame tavaliselt mõnusa rock'n'rolli klassikaga. Nagu rajule kohane, võib tormi silmas olla petlikult vaikne, kuni ootamatult läheb käima tõeline tornaado – vahepeal tõmbame hoo maha kantri ja popiklassikaga ning kava lõpus ragistab Raju eriti võimsalt rocki lainel. Laivis töötab kõige paremini muusika, millel on selgroog. Liiga viisakas, liiga sile ja liiga turvaline asi kipub laval ära vajuma. Inimesed tahavad tunda, et midagi päriselt toimub, mitte et keegi mängib kuskil nurgas "väga kvaliteetset tapeeti". Kui loos on jõudu, gruuvi ja sisemist põlemist, siis see töötab žanrisiltidest sõltumata.
Kui palju te muudate originaallugu – kas hoiate seda võimalikult sarnasena või lisate alati midagi uut?
Me ei näe väga mõtet teha originaalist kahvatut koopiat. Loo tuum peab alles jääma, sest just sellepärast publik seda armastabki, aga meie poolt peab sinna alati midagi juurde tulema – rohkem särtsu, rohkem jõudu ja veidi Rajumalt.
Kas publik küsib tihti soovilugusid? Kuidas te selliste soovidega toime tulete?
Ikka küsitakse, ja vahel küsitakse nii, et pead korraks ise ka mõtlema, et kust see nüüd tuli. Näiteks oleme settide vahel Smokie – Alice sõnad alla laadinud ja 10 minutit hiljem juba ette kandnud. Me suhtume sellesse tegelikult hästi, sest see näitab, et publik on kohal ja tahab peost päriselt osa saada. Kui lugu sobib hetke, meie käekirjaga, siis anname tuld. Kuna esineme palju erapidudel, tuleb ka tellijalt tihti erisoove juba enne keikat. Näiteks mängisime ühel pulmakeikal avavalssi (lood, mille järgi valssi tantsida, jäävad tavapäraselt meie repertuaarist kaugele) ning pruutpaari soovil oli looks Ivo Linna „Tüdruk“. Sellised olukorrad viivad mugavustsoonist välja, aga teadupärast just siis hakkavadki huvitavad asjad juhtuma.
Mis on olnud teie kõige pöörasem või meeldejäävam esinemine?
Pööraseid hetki on olnud omajagu, aga kõike ei saa eetrisse paisata :) Kõige meeldejäävamad on need õhtud, kus emotsioon ei ole lihtsalt laes, vaid sõidab sellest jõuga läbi. Meelde on jäänud üks bändi algusaastate keikasid Kihnus Kurase baaris. Üsna väiksesse teise korruse baari mahtus ära ca 150 inimest, kes õhtu kulminatsioonis elas bändile kaasa nii, et kogu põrand ähvardas alla toidupoodi sadada. Koha omanik ütles, et tema silmad sellist laetalade läbipainet 20 aasta jooksul näinud polnud. Need on õhtud, kus saad aru, et enam ei mängi lihtsalt lugusid ette, vaid terve ruum hingab ühes rütmis. Rahvas, bänd, energia, kaos ja kontroll on korraga ühes punktis koos, tekib sünergia. Selliste õhtute pärast tasubki lavale ronida – see on energialaeng, mis kannab sind veel mitu nädalat pärast lavalt maha tulekut.
Kas jälgite muusikatrende või keskendute pigem ajatutele hittidele?
Hoiame ikka kätt pulsil, aga me ei jookse iga uue trendi sabas lihtsalt sellepärast, et parasjagu peab. Valime oma repertuaari lugusid, mis läheks peale nii nooremale kui ka vanemale publikule. Ehk siis Chuck Berryst Nubluni ja AC/DCst Viie Miinuseni.
Milline lugu on teie repertuaaris kõige kindlam „rahva käivitaja“?
Igal peol on oma nägu ja seetõttu on ka igal peol omad käivitajad. Oleme mänginud nii välismaalastele, kelle jaoks Hendrik Sal-Saller või Terminaator ei ütle mitte midagi, kui ka publikule, kes nende peale täiesti pöördesse läheb. Me oskame oma kava vastavalt rahvale sättida, aga üks asi on kindel: ükski lugu ei tee tööd ise ära. Muusik peab selle loo laval käima tõmbama. Oleme korduvalt näinud, kuidas mõni mitte-nii-tuntud lugu osutub tänu lavalisele energiale täielikuks bängeriks.
Kindlad bängerid on tavaliselt Singer Vinger - „Kalkar”, A-HA - „Take on me”, Fix - „Tsirkus”, The Weeknd - „Blinding Lights”.
Ja lõpetuseks – kui peaksite kirjeldama oma bändi ühe lausega, siis mis see oleks?
Meie bänd ei tule lihtsalt mängima – me tuleme, võtame ruumi üle ja lööme õhtule elu sisse.