Margit Järvoja: „Õhtujuhtimine ei ole minu jaoks lihtsalt tore hobi, vaid midagi, mis päriselt tekitab tunde, et olen õiges kohas.”
Meelelahutusmaailm paelus teda juba lapsena ja kuigi tee sinna polnud sirgjooneline, leidis ta oma kutsumuse õhtujuhina.
Oled maininud, et esinemine ja laval olemine on sind köitnud juba lapsest saadik – kas sa mäletad mõnda konkreetset hetke või kogemust, mis pani sind mõistma, et see ei oleks lihtsalt hobi, vaid midagi, millega soovid tõsisemalt tegeleda?
Ma arvan, et mingil määral on see tunne minus alati olemas olnud. Juba lapsena meeldis mulle väga esineda, tähelepanu ei tundunud hirmutav, vaid pigem loomulik ja põnev. Aga eks noorena ei mõtle ju kohe, et sellest võiks saada päris töö.
Tõsisemalt hakkasin sellele mõtlema ilmselt siis, kui sain rohkem laval olla ja nägin, kui palju head energiat see mulle annab. Mulle meeldib see tunne, kui saad inimesi kaasa haarata, emotsiooni luua või lihtsalt panna nad hetkeks unustama kõik muu. Mingil hetkel sain aru, et õhtujuhtimine ei ole minu jaoks lihtsalt tore hobi, vaid see on midagi, mis päriselt tekitab tunde, et olen õiges kohas. Ühte asja teadsin ma aga juba lapsena, et kui mina kunagi tööd hakkan tegema, siis peab see mulle meeldima, ma pean armastama seda mida teen! Ja tööleminek peab olema alati hea tundega, et sa päriselt tahad seda teha :)
Sinu karjäär sai suure hoo sisse kruiisijuhina töötades – kuidas mõjutas see intensiivne ja rahvusvaheline keskkond sinu enesekindlust, suhtlemisoskust ja võimet erinevat publikut mõista?
Kruiisilaeval töötamine oli kindlasti üks suur kasvukoht minu elus. See oli väga intensiivne keskkond, kus inimesed (nii reisijad kui ka laevas töötavad artistid) olid erinevad, päevad pikad ja olukorrad sageli ettearvamatud. Samas õpetas see tohutult kiiresti kohanema.
Kui töötad iga päev väga erineva tausta, vanuse ja ootustega inimestega, õpid üsna kiiresti tunnetama, et millal on õige hetk naljaks, millal aeg tagasi tõmmata, kuidas inimesi kaasa haarata ja samas panna nad tundma end mugavalt.
Laeval töötamine andis mulle ka palju enesekindlust juurde. Kui oled pidanud lahendama olukordi merel liikuval laeval, erinevate rahvuste ja ootustega külaliste ja ka artistidega, siis tänaste sündmuste juures enam väga palju ei üllata.
Õppisid Suurbritannias teatrierialal – millised teadmised või kogemused sellest perioodist on tänaseks sinu töös kõige praktilisemalt kasutatavad?
Õppisin Wales’is Aberystwythi ülikoolis Performance Studies and Drama eriala (esinemine ja draama) ning tagantjärele mõeldes kasutan sealt saadut oma töös siiani väga palju.
Üks olulisemaid asju oli lavaline kohalolu, just see, kuidas olla laval päriselt kohal, nähtav ja kontaktis publikuga. Mitte lihtsalt „olla ees“, vaid täita ruum oma kohalolekuga nii, et inimesed tahavad kuulata ja kaasa tulla.
Sealt sain kindlasti palju julgust juurde ning oskuse jääda erinevates olukordades rahulikuks. Õhtujuhi töös ei pruugi asjad alati täpselt plaani järgi minna, seega oskus olla hetkes, reageerida kiiresti ja mitte paanikasse sattuda on väga oluline.
Õhtujuhi roll tundub pealtvaatajale sageli spontaanne ja lõbus – kui suur osa sinu tööst on tegelikult eelnev planeerimine ja kui palju jääb kohapealse improviseerimise kanda?
Pealtvaadates võib tõesti tunduda, et õhtujuht lihtsalt tuleb kohale, võtab mikrofoni ja kõik sünnib iseenesest. Tegelikult on väga suur osa tööst eelnev ettevalmistus.
See oleneb täiesti sündmusest ja inimestest, aga enamasti paneme paika kindla kondikava, mida saab kohapeal vastavalt olukorrale kohandada. Enne sündmust suhtlen korraldajatega, panen kokku/aitan kokku panna ajakava, mõtlen läbi võimalikud üleminekud, mängud, küsimused, kõned ja kogu õhtu loogika. Mida paremini on eeltöö tehtud, seda vabamalt saan kohapeal olla ja sündmuse kulgemist juhtida
Samas improviseerimise oskus on sama oluline. Ajad muutuvad, inimesed võivad olla teistsuguse energiaga, mõni asi venib või jääb ära. Õhtujuht peab suutma olukorda lugeda ja kohanduda nii, et külalised ei saaks arugi, et midagi muutus.
Milline on olnud kõige ootamatum või keerulisem olukord üritusel, kus pidid kiiresti reageerima ja kuidas sa selle lahendasid?
Üks eredamaid mälestusi on tegelikult minu esimesest tööpäevast kruiisijuhina. Üks noormees tuli minu juurde sooviga teha oma kallimale üllatuslik abieluettepanek. Esialgu plaanis ta seda nii, et tema neiu ’võidaks’ loteriiga auhinna. Ja tegelikult ilmuks siis lavale noormees ja paluks neiu kätt. Aga kuna laeval on palju võimalusi, siis mõtlesin, et see võiks veidi erilisem isegi olla.
Rääkisin kiirelt laeva heli-ja valgustehnikuga ja bändi lauljaga ning lõpuks siis nägi see välja nii, et see neiu justkui „võitis“ loteriis eriauhinna, kutsusime ta lavale, saalis kustusid tuled, spotlight läks tema peale, kardina tagant tuli meeslaulja armastuslaulu laulma ning seejärel avanes eesriie, mille taga ootas tulevane peigmees sõrmusega. Kõik tuli organiseerida väga kiiresti, aga lõpuks õnnestus see nii hästi, et see hetk on mul siiani väga eredalt meeles. Publik ka elas väga kaasa ja plaksutas, oli see neilegi suur üllatus :)
Meelelahutusvaldkonnas on konkurents tihe – mis sinu arvates eristab sind teistest õhtujuhtidest?
See on keeruline küsimus, sest ennast on alati natuke imelik kiita.
Eks üks erinevus on kindlasti see, et naisõhtujuhte on Eestis pigem vähem kui mehi ja vahel otsitaksegi veidi teistsugust energiat või lähenemist. Aga kui midagi konkreetset välja tuua, siis mulle tundub, et minu tugevus on inimestega kontakti loomine ja olukorra tunnetamine. Püüan alati aru saada, milline on konkreetne seltskond ja kuidas panna inimesed end hästi tundma, ilma et midagi tunduks liiga pealesurutud või kunstlik.
Minu jaoks ei ole oluline olla ise õhtu keskpunkt, vaid pigem luua õhkkond, kus kõigil on hea olla.
Kust sa ammutad inspiratsiooni uute mängude, ideede ja programmide loomiseks, et iga sündmus oleks erinev ja kordumatu?
Inspiratsiooni otsin päris paljudest kohtadest, näiteks YouTube’ist, sotsiaalmeediast, telesaadetest, reisidelt ja vahel ka täiesti juhuslikest olukordadest. Uurin vahel ka sõpradelt ja tuttavatelt, kas nad on mõnel üritusel hiljuti kokku puutunud mõne eriti ägeda või teistsuguse mängu või ideega.
Mulle meeldib jälgida, mis inimesi päriselt kaasa haarab ja mõelda, kuidas seda võiks sündmustele kohandada. Kindlasti ei usu ma sellesse, et üks programm sobib kõikidele, iga sündmus ja seltskond on ju erinev.
Püüan alati leida just sellele sündmusele sobivad tegevused ja lahendused, mis sobituks sinna seltskonda ja õhkkonda. Seetõttu on minu jaoks oluline ka eelnev suhtlus korraldajaga, sest mida rohkem ma saan aru nende soovidest ja inimestest, seda personaalsemaks saab sündmus kujuneda.
Milliseid eesmärke või unistusi sul veel on – kas pigem süveneda praegusesse rolli või liikuda ka mõnes uues meelelahutusvaldkonna suunas?
Praegu tunnen küll, et tahan oma rollis veel rohkem areneda ja aina paremaks saada. Mulle väga meeldib see, mida teen ja tunnen, et selles töös on alati võimalik midagi juurde õppida.
Kuidas sa taastud pärast intensiivset üritust?
Vajan siis vaikust ja omaette olemist. Kui oled palju suhelnud ja energiat andnud, siis pärast sündmust on mõnus korraks aeg maha võtta ja puhata.
Mulle meeldivad jalutuskäigud, hea toit ja lihtsalt rahulik kodune olemine. Tihti vaatan ka mõnda head sarja või filmi ning lasen mõtetel lihtsalt puhata.
Kui sa ei oleks õhtujuht, siis millises täiesti teistsuguses ametis võiksid end ette kujutada?
Ma arvan, et ma oleks väga hea salaagent! Mulle on alati meeldinud spioonifilmid ja -sarjad ning mulle tundub, et see oleks päris põnev ja äge töö. Samas pean ausalt tunnistama, et kõik need päris salaagendi oskused on mul vist veel puudu, ma ei oska isegi korralikku hundiratast teha.
Kuigi tegelikult on õhtujuhi amet sellele salaagendi ametile üllatavalt sarnane, pead ju kiiresti reageerima, inimesi lugema, ootamatuid olukordi lahendama ja samal ajal jätma mulje, et kõik toimub täiesti plaani järgi.