Peobänd Roxy: „Kus saab kütet anda, seal tuleb anda.”

Kuidas Ansambel Roxy alguse sai?

ROXYl on üsna ROXYlik alguslugu – spontaanne, lärmakas ja ilma suure äriplaanita. Kõik algas sellest, et Katre tahtis ühel peol täiesti spontaanselt Sleepwalkersi bändiga lavale laulma minna. Esinemine pani rahva sedavõrd käima, et Sleepwalkersi laulja Esko teatas pärast, et sellele tüdrukule tuleb oma bänd teha. Et selliseid hetki saaks veel.

Ja kuidagi nii see läkski.

Alustasime neljakesi. Tehnikat oli võrreldes tänasega peaaegu naljakalt vähe, Oskar jõudis bassimängu kõrvalt ka heli teha ja trumme kaunistasime ise glitteriga. Suur osa visuaalsest maailmast sündis sõna otseses mõttes oma kätega.

Tänaseks on Ansambel Roxy kasvanud täislahendusega showbändiks, kus laval ja lava taga töötab terve tiim: muusikud, helikunst, valguskunst, videosein, kostüümid ja terve visuaalne maailm. Aga algne mõte pole muutunud – kui juba pidu teha, siis nii, et seda mäletatakse.

Kuidas sündis nimi „Roxy“ – kas see tuli kohe või võttis õige nime leidmine aega?

Oo, ikka korralikult vaagisime. Kandikul oli igasuguseid vaimukusi, sealhulgas näiteks „Võileivanumber“. Aga meie maailmas oli algusest peale palju rock’n’roll’i, nahka, sära, veidi räpasemat glamuuri ja suuremat energiat. Sealt hakkas Roxy järjest õigemana tunduma.

Alguses muidugi põdesime, sest Roxysid leidub maailmas umbes miljon. Üks muusik ütles siis väga hea lause: „Kui teete oma asja piisavalt hästi, saab sellest nimest nagunii teie nimi.“

Tal oli õigus.

Täna ei mõtle me enam hetkekski, kas Roxy eristub. Roxy on Roxy.

Te kirjeldate end kui „tõeliselt särava energiaga punti“. Mis teie arvates teeb Roxy energia laval eriliseks?

See on vist meie kõige raskemini seletatav ja samas kõige sagedamini mainitud omadus. Meid on nimetatud loodusnähtuseks, eesti seksikaimaks peobändiks, ropult ilusaks imeks, energiapommiks ja veel igasugusteks põnevateks nähtusteks. Algusest peale on publik öelnud, et Roxyga juhtub ruumis midagi teistmoodi – energia ei jää ainult lavale, vaid täidab terve peo.

Ja ausalt: energiat ei saa tehnikariderisse kirjutada. Selle peab keegi lavale tooma. “Katre on meil väga karismaatiline ja vahetu frontwoman. Ta ronib, jookseb, suhtleb, laulab rahva keskel ja võib järgmisel hetkel olla suure ballaadi sees täiesti teises maailmas.”

Repertuaar liigub eri kümnendites, stiilides ja keeltes, aga keskne küsimus on alati sama: kas inimene tunneb midagi? Me ei taha olla peobänd, kes lihtsalt esitab lood ära. Meie jaoks on showbändi töö tekitada tunne. Kaasata. Raputada. Naerma ajada. Panna inimene korraks unustama, kes ta igapäevaelus olema peab.Üks kuulaja kirjutas meile kunagi pärast kontserti, et meie pidu pani teda enda elule hoopis teise pilguga vaatama ja julgemalt elama. Sellised kirjad on põhjus, miks pärast kõiki neid

aastaid seda ikka sama isuga teeme.

Meie moto pole päris juhuslikult: ära ole peota kana.

Mis on kõige naljakam asi, mis teil laval või esinemise ajal valesti on läinud?

Oojaa.

“Selle peale saaks eraldi intervjuu teha!”

Katre on rokkimise käigus suutnud laval kaotada nii seeliku kui korseti. Kui publikuga päriselt käima läheme, siis oleme lõpetanud ka rahva kätel, keset saali ja kohtades, kuhu esialgne lavaplaan meid kindlasti ei saatnud.

Oleme teinud pidu täiesti elektrita,siis jõhkras paduvihmas, esinenud ühes ööpäevas 3 korda täispika kavaga täiesti erinevates Eesti otstes lõpetades kruiisilaeval öise esinemisega, olnud lugematutel kordadel üllatusbänd kardina taga, müünud otse lavalt riideid seljast ja pannud lihtsalt hullu esitades peoöö jooksul kokku 8 setti muusikat, millest 5 lisasetid.

Ja kuna ühe Roxy show jooksul toimub kostüümivahetusi, tehnikat, videopilti, valgust, liikumist ja korralik kogus kontrollitud kaost, siis aastate jooksul on juhtunud sisuliselt kõike. Hea uudis on see, et pärast piisavat lavakogemust muutub katastroof lihtsalt show osaks. Publik ei pruugi arugi saada, et midagi läks valesti. Vahel arvab hoopis, et see oligi nii mõeldud.

Ja no kõik see pull publikus, appikene, te isegi ei kujuta ette, milles kõiges me oleme saanud osaleda!

Kui palju erineb see, milline Roxy on laval, sellest, millised te olete igapäevaelus?

Laval on kõik kindlasti elust suurem. Aga ausalt öeldes on piir üsna hägune. Roxy ei lähe pärast kontserti kappi tagasi. See on elustiil. Mõtted, lood, kostüümid, visuaalid, detailid ja uued hullused liiguvad peas kogu aeg. Meie proovistuudio pöörane pildisein näitab seda hästi – see on täis värve, emotsioone, ajastuid, karaktereid ja stiile. Natuke nagu meie kollektiivne aju seina peal.

Hea näide: läksime kunagi Türki puhkama ja kuidagi juhtus nii, et esinesime seal ikkagi igal õhtul. Õppisime kohapeal õigesti ära türgikeelse megahiti „Kiss Kiss“ ja loomulikult rändas see pärast veel mitmeks aastaks Roxy repertuaari. Lähed puhkama, tuled tagasi uue show-numbriga. Keeled on üldse üks Roxy mängumaa. Aktiivses repertuaaris laulame kuues keeles, aga aastate jooksul on Katre Roxyga laval laulnud kokku 16 keeles ning soovi korral saame peole pikkida veel teisigi. Rahvusvahelise publikuga tekib nii väga kiiresti tunne, et see pidu on päriselt meile kõigile.

Oskar ütleb Katre kohta nii: „Katre ei lähe kunagi lihtsalt kontserti andma. Ta elab Roxyt praktiliselt ööpäev läbi. Mingil hetkel on tal peas uus kostüüm, siis uus valgusidee, siis repertuaarimuudatus, siis tahab mikrofoni ümber ehitada. Ta näeb tervikut ja samal ajal kõiki neid hullumeelseid pisidetaile, millest see tervik sünnib. Katre = Roxy.“

Mis on teie jaoks märk sellest, et pidu on tõeliselt käima läinud?

Kui piir lava ja publiku vahel kaob. Sa tunned seda. Väga tihti kohe esimese seti esimeses pooles, kusjuures, siis ei ole enam ei ole tunnet, et ühed esinevad ja teised vaatavad, vaid terve ruum teeb ühte asja koos. Hea peobändi eesmärk ei ole meie jaoks lihtsalt suurepärane repertuaar läbi mängida. Päris võit on see, kui inimesed unustavad korraks, mis kell on ja kes nad homme hommikul jälle olema peavad.

Milline lugu paneb isegi teid endid laval kõige rohkem kaasa elama?

See muutub ajas. Mõnikord satub repertuaari lugu, mida oleme ise kuulnud tuhat korda, aga laval tekib sellest täiesti uus loom. Eriti armastame lugusid, kus saab minna rock’n’roll’i mõttes päriselt üle võlli – suur vokaal, kitarrid, publik karjub kaasa ja kogu lava elab. Aga sama oluline võib olla ka täpselt õigesse hetke sattunud disco või ballaad. Muide, Roxy repertuaari on aastatega kogunenud pigem raamatu kui playlisti jagu ja ühe õhtu jooksul võib läbi käia ligi 100 hitti. Kui need õigesti kokku miksida, hakkab repertuaar ise lugu jutustama.

Milline on olnud teie kõige meeldejäävam kompliment publikult pärast esinemist?

Kõige suuremad komplimendid pole tegelikult olnud „hästi laulate“ või „äge bänd“. Need on olnud kirjad inimestelt, kes ütlevad, et meiega kogetud õhtu muutis nende enesetunnet või pani midagi enda elus teisiti nägema.

Meid on tänatud isegi „uue elu andmise“ eest. Üks naine kirjutas, et sai meie peol aru, kui turvaliselt ja väikselt oli ta ise oma elu elanud, ning soovis edaspidi rohkem olla see inimene, kes ta tollel õhtul oli.

Sellist tagasisidet ei oska artist tellida ega planeerida. Aga just see ongi kõige võimsam. Me oleme algusest peale tahtnud teha natuke teistmoodi peobändi – mitte ainult meelt lahutada, vaid raputada, inspireerida ja külvata.

Milline lugu kirjeldaks kõige paremini Ansambel Roxyt?

Üks väga korralik žanripuhas lugu oleks meie kirjeldamiseks ilmselt liiga viisakas. Kui peaks ühe loo valima, peaks selles olema korraga rock’n’roll’i, disco’t, suuri refrääne, veidi hullust, natuke glamuuri ja tunne, et homset pole olemas. Ehk siis mõni meie 70-80ndate megamiks väikese 90ndate lõpuga, ehk siis Scooter “Fire” näiteks. Meie proovistuudio pildisein ongi ausam vastus: värvid, karakterid, emotsioonid, nahk, glitter, romantika, 90ndate hullus, tänapäeva pop ja täielik pidu läbisegi.

Kas teil on olnud mõni esinemine, kus publik üllatas teid täielikult oma reaktsiooniga?

Neid on olnud väga palju.

Kõige ägedamad õhtud pole alati need, mille puhul enne arvaks, et nüüd tuleb elu pidu. Mõnikord lähed firmapeole, pulma või juubelile ja inimesed tunduvad alguses rahulikud ja reserveeritud – ning tund aega hiljem toimub täielik kaos. Meile meeldibki, et live-bändiga ei saa peo kulgu lõpuni ette programmeerida. Sa loed ruumi ja inimesed loevad sind vastu. See ongi päris esinemise võlu. Kõige võimsamad üllatused on alati need massiga koos, kui kõik hüppavad nagu pöörased, või järjest kantakse inimesi kätel, või kõik võtavad särgi ära jne jne. See kambaga bändi ja peo armastamine on ilmselgelt megatunne ka bändi jaoks.

Kas on mõni lugu või žanr, mida tahaksite tulevikus rohkem oma repertuaari tuua?

Roxy on aastatega muutunud järjest rohkem show’ks, mitte lihtsalt lemmiklaulude nimekirjaks. Seepärast mõtleme repertuaari valides lisaks muusikale sellele, millise maailma saame selle ümber ehitada. Rock on meie DNA-s ja kõlas kindlasti alles. Samal ajal meeldib meile mängida väga erinevate ajastute ja stiilidega – tänapäeva popist 90ndate hulluseni ning 70ndate ja 80ndate suurte hittideni.

Praegu on meil endal jälle palju loomingulist nälga ja põnevat uut on tulemas. Tahaks veel rohkem tunda selliseid hetki, kus ka ise laval mõtleme: oo, see on täiega uudne ja hea!

Ja lõpetuseks – mis on Ansambel Roxy järgmine suur eesmärk või unistus?

Meil on jälle palju uut tulemas. Ja see on natuke meie enda tekitatud probleem – vähemaga saaks ju palju lihtsamalt hakkama. Aga miks peaks? Kus saab kütet anda, seal tuleb anda. Meil on palju kliente, kes kutsuvad Roxy oma peole tagasi igal aastal või teatud hooajal, ja see on üks kõige ägedamaid väljakutseid üldse: kuidas üllatada inimest, kes arvab, et ta juba teab, mida Roxy teeb? Sellepärast sünnivadki kogu aeg uued lood, kostüümid, visuaalid, ideed ja show-numbrid. Mõistlikum oleks kindlasti vähem tassida, vähem ümber riietuda, vähem välja mõelda ja mõni asi lihtsalt nii jätta, nagu ta juba hästi töötab. Aga see pole vist väga meie natuur.

Meile meeldib see elumäng – mõelda: aga mis siis, kui teeks veel ägedamalt?

Alustasime neljakesi, väikese tehnikaga ja glitteriga kaunistatud trummidega. Tänaseks liigub meiega kaasas suur garderoob, heli, valgus, videolahendus ja professionaalne tiim. Ja ikka pole tunnet, et nüüd on valmis. Kuidas edasi?

Rohkem värvi. Rohkem üllatusi. Rohkem elu.

Kus saab kütet anda, seal tuleb anda.

Ära ole peota kana.

Muide kirjutage meile, kui #äraolepeotakana merchi soov, igasuguseid lahedaid asju on pakkuda!