Saksofonist Henri Aruküla: „See on nagu tippsport, mida pead kogu aeg soojas hoidma.“
Avasta saksofonisti kirev maailm, kus vanaisa pärand kohtub LED-särava pilli ja publiku tantsima paneva energiaga.
Kuidas sai alguse sinu teekond saksofoni juurde?
Olen saksofoni mänginud viimased 15 aastat, kuid muusikaga seotud juba lapsepõlvest. Mänginud ka teisi pille, on saksofon alati tundunud mulle kõige südamelähedasem ning ägedam. Ilmselt on selles rolli mänginud ka minu vanaisa, kes samuti oli saksofonimängija. Kuigi pean nentima, et päris väiksena olevat ma kartnud saksofoni valju kõla. :)
Millal tekkis tunne, et soovid hakata sooloartistina esinema?
Esialgu mängisin päris mitmes bändis ning kuigi ka koosseisus esinemine on väga põnev, siis sooloartistina otsustasin proovida esimest korda 2013. aastal. Kuidagi on nii läinud, et üsna kiiresti sai sellest minu igapäevatöö ja seda siiani.
Enne soolokarjääri mängisid erinevates bändides. Mida võtsid neist kogemustest endaga kaasa?
Itaallastega bändi tehes nägin ilmselt kõige enam vahetut ja lõunamaiselt sooja suhtlust publikuga, mida kasutan ka täna sooloartistina. Pean esinemise õnnestumiseks hästi oluliseks kontakti kuulaja ja tantsijaga, seepärast eelistan ka mängida rahva sees ja nendega koos. Aga muidugi ka teiste bändidega sain häid kogemusi alates lavalisest olekust kuni ootamatute olukordade lahendamiseni.
Oled Eesti ainus ja Baltikumi esimene LED-saksofonist. Kuidas LED-saksofon sinu esinemisi muudab?
LED-saksofon on kahtlemata äge lisand, see annab hämaras ruumis ja õhtusel peol visuaalse "vau"-efekti. Valgus tõmbab pilku ja loob showle omamoodi identiteedi, mida inimesed mäletavad. Aga mina näen seda ikkagi boonusena. LED on tööriist, mis teeb hea esituse veel meeldejäävamaks, aga esikohal on kindlasti kvaliteetne muusika.
Kas LED-saksofoniga on juhtunud ka mõni ootamatu või naljakas seik?
Meelde tuleb üks esinemine legendaarses Otepää ööklubis Comeback. Oli vahepaus ja kui läksin pilli võtma, et esinema minna, siis minu ehmatuseks oli saksofon kadunud. Järgmisel hetkel nägin, et üks lõbus peoline seisis laval, minu saksofon käes ning üritas kõigest väest sealt häält kätte saada. Päris nii lihtne see aga polegi. Aga selles hetkes oli nii ootamatust kui koomilisust.
Milline publik annab sulle kõige rohkem energiat?
Energia on alati kahepoolne. Seega kui publik naudib õhtut ja muusikat ning tuleb kaasa, siis see loobki koostöös mõnusa esinemise.
Sinu jaoks on kvaliteetne muusika kõige olulisem. Kuidas valmistud üheks esinemiseks?
Tõsi, ettevalmistust ei nähta, kuid selle alla läheb minu tööst ca 70 - 80% ajast. Ma harjutan saksofoni iga päev mitu tundi. Julgen pakkuda, et aastas on vaid mõni üksik päev, mis vahele jääb. Isegi puhkusereisidele võtan pilli alati kaasa. See on nagu tippsport, mida pead kogu aeg soojas hoidma. Ettevalmistuse alla lähevad ka muud tegevused nagu salvestamine, saksofoni hooldamine, laulude miksimine, setlistide kokkupanek jne.
Kas sul on mõni lugu, mis töötab peaaegu alati?
Oleneb üritusest, kas pulm või sünnipäev või hoopis klubiõhtu ning veidi ka publiku vanusest. Hästi tantsitav ja hea energiaga lugu on kindlasti Pitbulli „Fireball".
Milline esinemine on sulle kõige eredamalt meelde jäänud ja miks?
Neid on olnud palju ja raske on valida üht. Kuid esmasena tulevad meelde hoopis ebatavalised kohad, kuhu olen mängima palutud. Näiteks ükskord esinesin ühes treeningklubi rühmatrennis ehk kui nemad tegid BodyPumpi, siis minu tunnine trenn möödus seal hämaras ruumis saxi puhudes taustaks. Olen ka esinenud, varbad basseinis, spaakülastajatele südaöösel ning üllatanud sünnipäevakülalisi maja katusel mängides. 20 külmakraadiga metsapeol saxi mängimine on ka eredalt meeles. Igasugu põnevaid ideid on inimestel ja see ongi lahe.
Kui peaksid oma show'd kirjeldama ühe lausega inimesele, kes pole sind kunagi laval näinud, siis milline see lause oleks?
Saksofon, mis põleb ja pidu, mis ei jäta kedagi paigale istuma.